Mind the gap

Nüüd oleme siis kursis kahe asjaga. Esiteks Londoni metrooga. Teiseks sellega, millised näevad välja korraliku keskkonnakaitsjast pintsaklipslase äripäevad Ühendkuningriigi pealinnas (kus veel hiljuti olid probleemid sudu ja sellest tulenevate kopsuhaigustega, enne kui Thatcher otsustas söetarbimiselt gaasile üle minna ja kõik majad gaasiküttele pandi, mille tulemusena, üllatus-üllatus, langesid oluliselt ka CO2 emissioonid ning mis on üks peamisi põhjusi, et UK on üks väheseid suurriike, kes eeldatavasti suudab oma Kyoto eesmärke täita).

Kõigepealt metroo, siis ülevaade olukorrast ja siis moraal :)

Mul on nimelt vist slight tube addiction. Üldiselt kardan igasuguseid tehnikaimesid ja hoian neist võimaluse korral kaugele eemale. Aga kui ma ühe asja selgeks saan, siis satun esiteks vaimustusse ja teiseks sõltuvusse. Metroo on parimaid näiteid. Kõik need erinevad piletiostusüsteemid, augustamised, märgistamised.. Ning seejärel kogu see müstika erinevate marsruutide, suunade ja ümberistumistega. Esimesed korrad Budapesti metroos olid päris õudsad. Aga nüüd olen väikestviisi metroopede. Brüsselis meeldib mulle viuh-viuh hotelli ja konverentsipaiga vahet sõeluda (alati jääb midagi maha, millel on tarvis järel käia).

Londoni metroo on ilmselt tipp. Ja ma tegin selle endale selgeks! Pärast seda, kui Tuvike oli mul esmaspäeva õhtul Marble Arch'is järel käinud, kirjutasin tema juhendamisel õhtul märkmikusse pikki kirjeldusi ja alustasin teisipäeval iseseisvalt. Kurat, kui loogiline see tegelikult on! Kõik on nii lollikindel - erinevad liinide nimed, värvid, jaamad, kaardid. Ja siis tuleb ainult vaadata, et kusagil poleks delay. Ja valida põhi, lõuna, ida, lääs suunad ning mõnel üksikul korral jälgida, et rong ikka läheks sinna peatusesse välja, kus vaja. Kui see selgeks saab, siis on võimalik ikka väga kiiresti liikuda.

Asju, mida imetletakse, tihti ka kardetakse. Mis mind hirmutab metroo juures, on see statistika, kui palju sinna inimesi tegelikult alla jääb. Numbreid ei tea, aga pidavat päris tihti juhtuma. Ja need kanalid on täiesti katmata ning alati käib perroonil tohutu tõuklemine. Rääkimata mõnest hullust, kel võib lihtsalt tekkida idee kümmekond enda ees seisvat inimest sinna sisse lükata. Nii ma siis hoidusin alati seina äärde ja pidasin endamisi aru, mis juhtuks, kui sinna rongi ette lennata. Kui mu visuaalne hinnang paika peab, siis peaks olema võimalik ellu jääda, kui imekiiresti end kanali põhjas võimalikult madalaks teha, nii et rong sinust lihtsalt üle sõidab. Mingi riskianalüüs võiks neil brittidel ju siiski tehtud olla! Ja siis ma mõtlesin, et kui see juhtuks minuga, kas mul oleks piisavalt oidu pikali heita, selle asemel et paaniliselt karjuda ja kätega vehkida...

Kui ma Londonisse läksin, siis polnud mul tegelikult eriti aimu, mida ma sinna tegema lähen. Ainult seda, et tegu on kohtumistega ja seejuures kõrgetasemelistega. Nimesid ma siinkohal avaldama ei hakka, aga selge peaks olema, et sellisteks asjadeks on vaja tutvusi. Ja mitte niisama tutvusi, vaid päris tasemel tutvusi.

1. päev

Kohtusime kell 10 Victoria Park Plaza hotellis. Ühinesin hommikusöögilauas tassikeseks teeks, et oma köha vaigistida. Suundusime Houses of Parliament poole.

Kell 11 algas alamkojas witnessing, kus keskkonnaminister Ian Pearson (üks UK neljast-viiest keskkonnaministrist) andis alamkoja keskkonnaauditi komisjonile aru, mis värk toimub süsinikukvootide kaubitsemisega Euroopa Liidus ja kuidas UK kavatseb Kyoto eesmärke täita. See oli päris korralik peedistamine, mis kestis poolteist tundi. Briti kuulsate kindralite maalitud pilkude all istusid kümmekond MPi, kaks clerk'i, paar sekretäri ja publik. Tegelikult võib taolistele üritustele kuulama minna igaüks, kes vaevaks võtab, aga kohtade arv on piiratud (ca paarkümmend kohta publikule). Lisaks meie delegatsiooni reserveeritud kohtadele istus saalis DEFRA (keskkonnaministeeriumi) ametnike kaardivägi, kes ministri selja taga (minister istus ümarlauas seljaga publiku poole, komisjoni liikmed olid kas külje või näoga publiku poole) innukalt zestikuleerides üritasid oma arvamust väljendada. Ja lisas oli publiku hulgas veel mõned näod, kelle päritolu ma arvata ei oska. Arutelu oli sisukas, kuigi ministri vastused jäid kohati ebameeldivalt üldiseks. MPid ja clerk'id olid pahased (eelmine keskkonnaminister olevat tunduvalt koostööaltim olnud). Mitteametlik kokkuvõte räägitust peaks kohe varsti ilmuma ka siin.

Pärast seda suundusid delegatsiooni ametlikud liikmed parlamentääridega lõunastama, ning mina sattusin noorukese clerk'i Sara Howe käevangu, kellega veetsime meeldivad poolteist tundi. Kõigepealt käisime lõunat söömas parlamendi uues modernses juurdeehituses Portcullis House'is ja siis proovisime sisse trügida Westminsteri palee ühte nurgatagusesse urkabaari (see oli kangesti suitsune ja MPe täis, aga neil polnud mittealkohoolseid jooke nagu näiteks teed). Selle asemel nautisime vaadet palee Thames'i poolsel terrassil (see pool hoonet, millele linnast avaneb milleeniumiratta juurest Westminster'i sillalt, vt pilt). Need kohad kuuluvad sellesse ossa parlamendist, kuhu tavainimestel sissepääsu ei ole, aga Sara töötõend avab kõik uksed (kusagil pidid siiski olema ka paar sellist ust, millest temalgi läbipääsu pole, aga neid polnud ta oma paarikuise töökogemuse jooksul veel üles leidnud). Kuigi kõik tavalised turismiatraktsioonid (ka see punase joonega saal) jäid mul nägemata (teine kord!), siis sattuda esimest korda parlamenti vaatama sellise nurga alt.. on kirjeldamatu! Hetked, mil turvamees sulgeb sul tee ja ütleb, neiukesed, neiukesed, kus teie küll lähete, selle eest paluks mulle viiskümmend taala ja pilgutab lõbusalt silma... need jäävad paremini meelde, kui ükskõik millise giidi loba.

Siis jätkus ametlik osa, kus meie delegatsioon kahe allesjäänud MPga mõtteid vahetas ühes järjekordses (seekord modernses) nõupidamisruumis Portcullis Houses's. Alles takkajärgi kaarti vaadates saan aru, et ruumi aknad avanesid otse Big Ben'ile, aga minusugune võhik lihtsalt ei registreerinud seda torni ära, masendav!

Seejärel võtsime Victoria Park Plazas väiksed dringid, andsime olukorrale hinnagu ja vahetasime niisama mõtteid. Ning seejärel sukeldusin juba metroosse, et Tuvikese ja Feega esmaspäevaõhtused teed juua mingis Cock nimelises baaris kusagil Fulham Broadway jaama kandis. Õhtul andis Tuvike mulle oma paksud villased sokid, jootis ohjeldamatult põdrasambla teed sisse ning avaldas oma varjatud anded kokakunstis. Aitäh :)

2. päev

Kohtusime taas Park Plazas, kuhu ma seekord jätsin hoiule oma selja- ja magamiskoti. Järgnes jalutuskäik DEFRA Ergon House hoonesse, kus lisaks keskkonnaministeeriumile asub ka sõltumatu Säästva Arengu Komisjon. Turvanõuded olid seal ehk isegi karmimad kui parlamendis. Kui esimesel päeval tuli läbida ainult metalliotsija (isikut tõendavat dokumenti ei küsinud keegi!), siis siin käisid inimesed läbi mingite kummaliste kapslite. Asi polnud siiski üle mõistuse - meile anti kaela külaliste lapakad ja juhiti läbi kapslite kõrval asuva ukse.

Tunnikene intensiivset vestlust säästva arengu komisjoni ja UK tulevikufoorumi juhi Jonathon Porritt'iga (vt ka wikipediast!). Komisjoni töö ja edasised plaanid olid muljetavaldavad, kuigi natukene segaseks jäi, kuidas suudetakse watchdog'ida, olemata ei audiitor ega NGO, vaid ikkagi valitsusasutus (olgugi sõltumatu). Aga nende endi väitel saavad nad sellega hästi hakkama. Porritt jättis ka väga kena mulje ning tema 2005. aastal ilmunud raamatu Capitalism As If The World Matters kavatsen edaspidi läbi lugeda. Juba sirvisin, tegu on meeldivalt radikaalsete vaadetega ning references osale pole ta viitsinud aega pühendada. Täna tegin ka geograafia osakonna raamatukogule selgeks, et meil on vaja see sisse osta, ning nad olid üllatavalt varmasti nõus (ilmselt pole Eesti ainus riik, kus on vaja aasta lõpus meeleheitlikult raha kulutada).

Porritt'ile pidin ka selgitama - esimest korda nende kohtumiste jooksul - et kes ma selline olen. Otsustasin hiljem endamisi, et minu edukust näitab see, kas ta surub mul lahkumisel kätt või ignoreerib. Ta surus.

Sellega said üritused minu jaoks läbi. Veetsin aega veel Convent Garden'i piirkonnas omale suusajopet otsides ja H&M'is, aga mõlemas kohas tulutult. Vähemalt sain targemaks, milliseid asju ma ei osta. Ning siis korjasin peale oma asjad Park Plaza'st. Eriti ülbe on hoida oma magamiskotti (!) neljatärnilise hiigelhotelli luggage room'is. Ning seda välja võttes süüdimatult küsida, et kas teil siin all kusagil tualetti ka on. Tualett oli just turn right after the christmas tree.

(Siinkohal ei saa jätta meenutamata seda, kui kunagi esimest korda Riias käies oma asjad hotelli luggage room'i jätsime, ning Peist alustas personaliga läbirääkimisi surematu lausega "We have a problem, we are from Estonia")

Oxfordi bussis ma magasin pilditult. Ning koju jõudes mõtlesin.

Huvitav, kui kaua saab elada vana rasva peal? Vahel mulle tundub, et ma muud ei teegi. See kõik algas juba 1. klassis, kus ma sisuliselt ei käinud (2-3 korda käisin kohal) ja kus midagi teha ei olnud, sest lugemine oli ammu selge. Sealt alates on kogu aeg olnud võtta mingit "vana rasva", mille peal liugu lasta ja vahel ka boonuseid noppida. Isegi siin Oxfordis saab nt keskkonnaökonoomika või -juhtimise loengutes suure osa töökogemuse baasil tuletada. Huvitav, kas see vana rasv ükskord otsa ka saab!!? Paistab, nagu seda tuleks üha juurde nõiaringis, olles kogu aeg sammukese tegelikkusest ees, kus ma seda kasutan. Seesama Londonis käik ei oleks iial juhtunud ilma märkimisväärse töökogemuse, tausta ja mõjukate tutvusteta... Ilmselt kehtib seesama, mida öeldi kunagi ülikooli kohta - teeni matriklit üks aasta ja ta teenib sind neli aastat - ainult veel suuremas mastaabis.

Vahel, kui vaatan ennast kõrvalt sellistel hetkedel nagu seal valges pluusis Oxfordi bussis magamas, siis tuleb mulle hirm peale. Aga lõpuks on kõik ainult üks enesemüümine.