Just bitching

Enam ei saa üldse aru, kas on öö või päev. Kui veel ei ole pime, siis kohe läheb pimedaks. Uni on. Kontoritööl oli vähemalt üks hea eelis, sai hommikuti varem üles ja nägi natuke rohkem valget päeva. Praegu aga saan harva enne 10t üles.

Üritan siin endale parasjagu mingit Piitsa välja mõelda. Nimelt on tavaliselt suurteks eneseületusteks vaja kas mingit eriti korraliku õnnestumist, au-kuulsust-tähelendu, nii et tekib tahtmine seda korrata – või siis täielikku läbipõlemishirmu. Prääniku variant ei tule siin Oxfordi ingliskeelses keskkonnas kõne alla. Aga ka piitsa leidmisega on raskusi.. vahepealsetele inspiratsioonihoogudele on järgnenud korralikud mõõnaperioodid. Ja laiskushood. Ja friday night fever, kus tunned, et kohe põhimõtteliselt peaks midagi tegema (Emmal oli reedel täpselt sama tunne ja ma parem ei ütle, mis me ette võtsime).

Eile käisin Eagle & Child’is Solinniga õlut joomas. Kutsusin ta ise välja – lisaks toredale seltskonnale lootsin ka, et tema eeskuju suudab mind sellest tuumatalvest üles äratada ja tegudele sundida. Solinn on nimelt Kambodžast pärit kursaõde, kellega meil on hämmastavalt sarnane taust ja motiivid Oxfordi-tulekuks. Mõnede erisustega küll: ta on 27, aga töötas viimased 5 aastat Kambodža suurima keskkonna-NGO juhina ning sõitis pidevalt Pariisi ja Genfi vahet ja teenis netosummades kordades minust rohkem (silmas pidades, et Kambodža on Aasia vaesemaid riike, on see üllatav, aga muidugi on ka seal ülirikkaid inimesi ja suuri abirahasid kolmandas sektoris). Erinevalt minust on tal ka Cambridge’s boyfriend, keda ta iga teine nädalavahetus külastab, ning perfektne inglise keel! Aga kogemused ja mõtted on meil nii sarnased. Võib-olla muidugi kõik 20ndates, end keskkonnakaitses ületöötanud naised mõtlevad niimoodi…

Kambodžas tahaks raudselt ära käia! Olgugi, et imeilus Solinn istub teisel pool lauda, räägib sulavas inglise keeles täiesti mitteeksootilistel ja arusaadavatel teemadel... mõni asi on siiski müstika! Kuidas Kambodža mitte-abielus tütarlapsed peavad elama vanemate juures. Kuidas ta ostis omale Phnom Penh’is korteri, mille ta praegu välja üüris, aga tagasi minnes kavatseb siiski perekonna juurest ära kolida. Kuidas ta 17aastaselt kambodžalasest boyfriendiga kihlus ja kuidas viimane paar aastat tagasi lahku minnes tema kontoriseintest kolm kuuli läbi tulistas. Kuidas kodumaal ei tea perekond ega kolleegid siiani, et töökaaslasest britt Richard on juba ammu tema uus elukaaslane. Rääkimata 70ndate genotsiidist ja selle siiani ulatuvastest tagajärgedest (Solinn oli 4-päevane, kui ta isa tapeti).

Ja siis tunnistab Solinn külmalt, et ta ei ole valmistanud ette lugemisi ühekski loengus, ega andnud oma panust üheski grupitöös ega ettekandes!! See-eest kulutab oma aega mujal ülikoolis, õpib neid asju, mis talle meeldivad, loeb muud kirjandust. Uskumatu.

Paanikaosakond hakkab siiski võimust võtma. Täna oli meil kursuse kokkutulek kõrtsis nimega King’s Arms (keeldusin sinna Editi ja Tuvikesega minemast, kuna see on kõige tüüpilisem tudengite joomakoht siin, aga tegelikult osutuks see väga meeldivaks atmosfääriks). Meil inimesed nurisevad viimasel ajal päris palju kursuse üle. Ilmselt on peapõhjuseks segadused organisatoorsel poolel, sest kursuse direktor osteti teise ülikooli poolt üle vaid napp kuu enne seda, kui meie rahvas sisse lendas, ja uut pole siiani leitud. Loengute sisu on vähemalt minu arvates päris hea. Nüüd aga hakkas selguma, et kursakaaslased on palju parema enesedistsipliiniga ja teevad loengute kõrvalt kõvasti iseseisvat tööd. Need ameeriklased eriti – loevad nagu loomad. Hoolimata sellest, et nende poolt loengutes tehtud kommentaarid just kõige asjatundlikumad pole. Aga kõigil on geniaalsed esseeteemad paigas, osa juba kirjutatudki ja lõputöö osas mõtted liiguvad.

Niipalju oli sellest shokiteraapiast kasu, et istusin pärast seda mitu tundi raamatukogus ja lugesin enamuse homseid asju läbi. Kuid teisipäeval seisab mul totaalne kadalipp ees. Dereki juhendamistund, Dereki karmi käe all Bennetti ja Connelly 6.dets lugemisklassiks ettevalmistamine, statistika loeng, neljapäevase presentatsiooni ettevalmistamise koosolek, kursuse vabatahtliku lugemisklassi esimene kohtumine… Hakkan kohe edasi lugema.

Kolmapäeval on kursuse jõulupidu ning mul on jätkuvalt väikese musta kleidi kinnisidee. Seda ei kujuta absoluutselt ette, et juba 3 nädala pärast tulen Eestisse.