Ever more nuanced worldview

Nagu postitussageduse langusest näha, on lõpuks ometi karmiks õppimiseks läinud. Kuidagi üleöö saabus see nätakas. Nüüd pole enam hoo ega hoobi vahet. Kandsime täna just ette järjekordse, kolmanda grupitöö tulemuse: vee fluoridiseerimise case study näitel keskkonna, teaduse ja poliitika vahekorrast, ekspertide ja mitteekspertide rollist selles. Veab, et Eesti joogivees fluori tase niigi ülemäära kõrge on, nii et kellelegi ei tule pähe seda rohkem solkima hakata. USAst pärit kursakaaslased mõtlesid aga hammaste plaginal, et nemad on seda kõik joonud. Õppejõu enda case study oli aga Gruusia ja Aserbaidzaani nafatjuhtmest. Seda kuulates taipasin korraga, et ma tean seda lugu juba varem! Meenusid need veinipudelid, mida hävitasime Brüsselis Rue Amédée'l ICA's ja et kuulasime Tomaszi lõppemata jutte sellest, kuidas ikka Gruusias võideldud sai. See oli üks Bankwatchi legendaarseid sünnilugusid. Tunnen Brüsselist ja neist inimestest korraga väga puudust...

Alles eile skaipisime Aldaga ja leidsime taas kord, et see keskkonnainimeste ring maailmas on ikka väga väike. Alda on minust ainult 2 aastat vanem, aga tema tütar on varsti kolmene.. Kunagi kolm-neli aastat tagasi sõitsime kõik koos Krakowist Budapesti mingi kahtlase ümber-Euroopa öörongiga. Keti oli ka seal. Ja veel selle aasta jaanuaris olin ma Keti juures Budapestis..

Pühapäeval, kui Edit ja Tuvike juba läinud olid, panin lõpuks seinale maailmakaardi üles. Ma olen Blackwellsi valikus natuke pettunud. Tundub, et õiged gurmaanid hangivad oma kaarte siiski National Geographic'u kaudu. Aga Uuralid olid ka minu kaardi peal olemas ja Tuvikese ehmatuseks asusid nad kõvasti rohkem Moskvast ida poole, kui ta oli eeldanud (ma millegipärast ei usu sellesse reisi, aga ärgem tehkem ennatlikke järeldusi).

Kleepisin kaardile punased täpid (neid saab igast korralikust kontoritarvete poest) nende riikide peale, kus ma käinud olen. Kaks riiki jäid esialgu täpita: esiteks Taani, kust ma ainult autoga läbi sõitnud olen, teiseks Tsehhi, kust ma olen rongiga läbi sõitnud, vahetanud korduvalt lennukeid ja ükskord kahe lennuki vahelt Prahas tunnikeseks õlut joomas käinud (Pepe on hull!) - aga see pole ikka päris see.. Tulemus: 21-2=19 riiki Euroopas; 1 täpp Venemaal Murmanski oblastis, 1 Türgis ja 1 Kanadas. Kuidagi on selle kaardi projektsioon kummaline (aga võib-olla just objektiivne!?) - Euroopa on imepisike võrreldes muu maailmaga. Nii ongi minu kaardil palju punaseid täppe kobaras koos, nii et Euroopat pole nähagi. Ja siis laiutab tohutu lagendik, mida häirib ainult üks punane täpp Vaikse ookeani idarannikul. Kuidagi kohutavalt kitsarinnaline tundub see pilt.

Sellest, mis me nädalavahetusel ette võtsime, kirjutab ehk Edit pikemalt. Minu poolt nii palju, et päris lahe oli külalisi vastu võtta. Ja tundus, et neile meeldis siin :) Neljapäeva õhtul ei õnnestunud meil uuele Bondi filmile pileteid saada ja nii maandusime lihtsalt Lamb&Flagis: minu vaieldamatu lemmikkõrts. Sain demonstreerida seinal rippuvat Arnold Rüütli fotot. Arnolts esines oma tuntud totruses. Emma ja Jan olid ka kambas, Emma tõmbas küll ühe bloodymary hinge alla ja läks õppima, Jan aga pidas vaprasti vastu ja õpetas Tuvikesele jaapani hieroglüüfe.

Reede möödus monumendi- ja filmimaailmas. Vahepeal Tuvike ja Ets ootasid, kui ma statistikas käisin. Ja siis ma sundisin neid vihmases Oxfordis arhitektuurimälestistega tutvuma (sorry sõbrad :) Õhtul saime kinno löögile ja vaatasime ära Prestige'i mis oli siin esimest päeva ekraanil. Kui see iganes Eestisse tulema peaks, käige raudselt vaatamas! Väljusime kinost suhteliselt segaduses ja hämmeldunud nägudega. Ma ei tea, kuidas teised ennast tundsid, aga mina olin küll varmas tunnistama, et ma ei saanud lõpuks ikka mitte midagi aru.. Ja siis me mõtlesime. Ja otsisime sobivat kõrtsi. Ja mõtlesime! Ja kõik kõrtsid olid laupäeva õhtuselt puupüsti täis. Ja lõpuks leidsime The Royal Oak'i Woodstock Road'il. See oli päris kena koht. Ja võtsime õlled. Ja mõtlesime... Lõpuks pärast kolme tundi, kolme inimese mälupingutusi, liitreid õlut ja korduvat stsenaariumite nuputamist ja nende kõrvale heitmist me mõtlesime selle välja!! Lõpuks oli meil süzee, millega klappisid kõik filmis olnud klipid, ka see kõige-kõige viimane. Ja öine surfamine wikipedias selgitas, et meil oli õigus!

Laupäeval oli kahju tõbist Tuvikest ära saata. Editiga hoidsime siiski lippu kõrgel ja tassisime vapralt poest guinessid kohale. Peaaegu oleks õnnestunud Lohega skaibivõtukat pidada. Aga Emma teatas kõrvaltoast, et tal on boooooring!, kutsus meid jäätisekohvikusse ja nii me jälle läksime..