Getting into the festive mood

Jõulutunne!! Juba teist päeva.

Ei teagi, mis selle põhjus võiks olla. Võib-olla see, et väljas on veelgi pimedamaks läinud. Eriti kui lugeda poole neljani öösel ja ärgata 12:45 nagu täna. Võib-olla see, et vahelduseks on kõvasti külmemaks läinud. Vahepealse 12-14 kraadi asemel on nüüd 3-4 ºC ja talvemantel on jälle au sees. Võib-olla see, et poes müüdi mandariine koos lehtedega. Mandariinid seostuvad minu jaoks alati jõuludega, kuigi kui meie väiksed olime, siis neid maal puu otsas ei kasvanud, ja defitsiidikaup nii kaugele metsa sisse ka ei jõudnud. Eerik tõi meile hoopis jõmmelgaid, mis hoolimata imeilusast väljanägemisest olid karjuvalt mõrudad. Praegu nimetatakse neid greipideks.

Võib-olla on see aga kodumaisest islandi käokõrva teest (tuntud pigem põdrasamblana, aga tegelikult on käokõrv samblik). Õigemini sellest, et minu 9. päeva kestev haigus on lõpuks ometi muutunud tuttavlikuks "selline-köha-nohu-väike-palavik-loeks-raamatut" tundeks, nagu seda ikka talviti ette tuleb. Mis vahepeal oli, sellest ma siinkohal ei kirjuta. Mainin ainult nii palju, et tegu oli liitlasvägede patsilutikate parima tõuga ning seda piina, mida valmistas pea vertikaalis liigutamine, pole üldse võimalik kirjeldada.

Arst oli tore. Küsis esimese asjana Arvo Pärdi kohta ja kirjutas antibiootikumid.

Õnnelik tuleb olla. Kui üldse veel oli mingi sobiv hetk haige olla, siis oli see just nüüd. Loengud on läbi ja Eestisse tulekuni veel nädal aega. Küll nende esseedega kuidagi saab, mis seni veel kirjutamata. Läbi suure surma olen isegi ühtteist lugenud.

Teine hea asi, et internetist on nüüdseks korralikult kõrini. On seda värki vahitud küll ja küll. Kuigi seal (siin) on huvitavaid asju. Täna lugesin jaanuari Vogue'st ühte artiklit moeblogide kohta. Esimesed ingliskeelsed tekkisid ca 2,5 a tagasi (on ikka maakad küll, eestlaste tuntumad blogid olid siis ammu olemas). Ja mõnele viskasin siis ka pilgu peale, nt Manolo mulle väga meeldis (keelekasutus! kolmas isik, minevik! naljad!). Kui mõelda, et tegu on blogiga, mis maailma enimloetuma 250 hulgas, 7000 külastusega päevas, ning seejärel püüda aimata, palju selle reklaami eest pappi tilgub (firmad maksavad blogi külastusreitingu baasil)... siis no tõesti. Aga ega see Manolot vähemväärtuslikuks ei tee, et ta blogimisega mitte-sugugi-nii-väikse kopika teenib. Kõik on nullist alustanud. Ka blogijad. Huvi on, miks mitte! (rohkem mul positiivsust süstivaid hüüdlauseid hetkel meelde ei tule).

Kuigi Edit peaks juba harjunud olema, et ma ikka veel väikest viisi moepede olen (siinkohal meeldetuletus, et sisemus maksab enam kui välimus), siis talle minu hommikused vaimustushüüded msn-is vist väga ei pädenud. Küll aga juhtis ta mu tähelepanu mõnedele lugudele.

Sellest teema. On mõned asjad, millest ma Eestis aru ei saa. Nt see kui ülisuur number tehakse enda jaost neist paarist õnnetust klubist, tasuta pääsmete nimekirjast, trendikohvikust või Viru Keskuse butiikidest (olematu valik, andke andeks). See, mida Susan Tallinna lennujaama kohta kirjutab, on õige. Kui laekud keset päeva mõnest keskmise suurusega maailma linnast (ma viimati Vancouverist läbi Frankfurdi), siis on tunne, nagu maanduks külaheinamaale. Mitte et selles midagi halba oleks. Vastupidi. Aga kõik need viimase aja sapipritsimised ajakirjanduses teemal Tallinn=suurlinn ja Tartu=mõttetu kolgas. Give me a break.

Tegelikult ma pean sügavalt lugu inimestest, kes on viitsinud natuke maailmas ringi vaadata ja siis tulevad tagasi koju ning üritavad ise maailmahõngulist kultuuri edendada. Või teevad lihtsalt toredaid omanäolisi asju (olgugi Moskva trendikohvik, hea looming sellegipoolest). See on väga tänuväärt töö! Aga pakutava teenuse keskpärase tarbija silmaring ja ambitsioonid jätavad õlgu kehitama.

Siiski. On mõned asjad, mis saavad olla ainult Eestis ja mitte kusagil mujal maailmas. Need on asjad, mille pärast mina Eestisse tagasi tulen. Mõned mõtted ja looming, mis saab sündida ainult teatud kohtades. Üks selliseid on näiteks lodi (tänud selle intrigeeriva purjedega pildi eest msn-is). Lodi ja Lodjakoda saavad sündinud olla ainult Tartus, ainult selliste inimeste koostöös. Lodjakoda on mulle siin olles korduval meelde tulnud ja sügavalt kahju on, et ennast suvel kokku ei võtnud, kõiki tutvusi mängu ei pannud ja end kusagile võrtsu matkale ei möllinud.

Samasugune oli kunagine seppade haabjaehitamine Löövil. Või Matsalu filmifestival. Või setude sellesuvine folk Värskas. Või päris folk.

Rääkimata mõnedest kohtadest, mis saavad eksisteerida ainult Eestis. Seesama Löövi ja need Mehed, kes seal kunagi 20 aastat tagasi sauna ehitasid, siis kui meie Himotuga kaski langetamas käisime. Ja need Mehed, kellega me seal 10 aastat tagasi haabjaehitamise kõrvale viina jõime ja Metro Luminali kuulasime. Või Liivakingu, kus aeg kulgeb täiesti omas rütmis ja sellest saab isegi läbi skaibi aru, kui helistada. Pole ime, et nii paljud inimesed seal ära käinud on. Ja need, kes pole käinud, on salamisi nördinud, et see neil siiani õnnestunud pole.

Isa küsis eile, kas koduigatsus ka on peale tulnud. Tahaks Liivakingule sauna.