Privileged

Derek ütles tookord, et Oxfordi üliõpilased võivad olla üsna tüütud. See oli täpselt nädal aega tagasi - jalutasime Hertfordi kolledzi poole ja vastu tuli talaarides saatusekaaslasi õhupallide ja muu värvilise nänniga ülekuhjatult. Vist eksamid. Mina naersin ja leidsin, et kui tal juba oma esimesel tööaastal Oxfordi tudengitest kõrini saab, siis on küll halvasti. Tema ei naernud. Ütles, et nad on nii privileged.

Olen sellele nüüd korduvalt mõelnud ega pole selgust saanud, kas võtta seda solvanguna või lihtsalt kommentaarina, isiklikult või mitteisiklikult. Esimest korda elus on minus tekkinud mingi identiteediraas tudengina ja esimest korda elus mind taoline kommentaar kuidagimoodi riivas.

Täna istusime pärast lugemisgruppi kõik koos Eagle&Childis (lohele: see tagumine mittesuitsetajate Tolkieni-ruum, kuhu me ei läinud). Meie "skandinaavia maffia" ehk Anders, Christian ja mina ning Derek ja Nina (venelanna St. Peterburist). Juttu tuli tutorial'itest. See on ainulaadne süsteem Oxfordis, kus igal kolledzi fellow'l on mõned undergraduates tudengid, kes peavad talle igal nädalal esseesid kirjutama. Derekil on neid Hertfordis kolm. Neid esseesid siis arutatakse tuutoriga ja tuutorite põline komme on panna üks tudeng oma esseed valjusti ette lugema. Nii palju, kui ma Dereki juttu endale sobivas valguses tõlgendada oskan, siis priviligeerituse kommentaar käis vast eelkõige selliste bakatudengite kohta. Tulles Inglismaa parimatest ülikoolidest, ei vii neid rööpast välja ei tuutori kriitika, ega oma soperdise valjusti ettelugemine. Mina ilmselt sureks piinlikkusse. Nemad aga vastupidi - they really enjoy their voice!

Suitsiidide tase pidi Oxfordis olema Inglismaa linnade kõige kõrgem. Teisipäeval hüppas keegi jälle St Mary the Virgini kirikutornist alla, lömastades end elegantselt Brasenose'i kolledzi raamatukogu akende all.

Enesetapud käivad priviligeeritusega käsikäes. Ühe asja üle olen neetult õnnelik. Et alati on minu klassis või kursusel või tööl või kusiganes olnud keegi, kes on minust targem. Ma pole kunagi olnud esimene. Need kukkumised Treffneris olid valusad, kui oivikud avastasid end korraga klassi keskmiste seas. Minust läks see karikas juba siis mööda. Kuid need kukkumised Oxfordis on kordi valusamad. Inimesed, kelle terve identiteet on akadeemia peale üles ehitatud ja kes korraga avastavad end võrdväärsete massist. Või selle alumisest osast. Minu kukkumine Oxfordis on samuti valus olnud, aga see osutub teistmoodi kukkumiseks - tüüpiline talveperioodi tagasilöök, nagu enamusel esimese aasta tudengitel. Eriti neil, kellel Andrew juhendajaks. Paljud aga kukuvad siin igaveseks. Akadeemia sisemine puhastustuli töötab hävitava jõuga. Mitte ainult ajud ei maksa, vaid ainult teatud väljakutsuv hoiak, sisemine enesekindlus, koguni ülbus sorteerib kõlbulikud välja.

"Skandinaavia maffia" üle olen ka samuti õnnelik. Anders ja Christian on pärast neid kahte pikka reedet saanud lähedasemaks kui seni ükski kursakaaslane. Pärast kõiki neid ameeriklasi on põhjamaade temperament tõeliselt tervistav. Nemadki on heas mõttes priviligeeritud - suudan vaevu nende tulistes aruteludes vahetevahel sõna sekka öelda. Täna Andersi juures õhtust süües katsime meeletu hulga poliitilist ja kunstiajalugu - II maailmasõja alguspäevist kuni 9/11 järgsete arenguteni Bushi reziimis, põimitud Picasso ja Daliga. Sekka natsi kontsentratsioonilaagreid ja eugeenika-harrastusi Rootsi sotsiaaldemokraatide hulgas. Ja kui minu üksikud arglikud sõnavõtud välja arvata, oli see üks suur maskuliinne egotripp. Väga nauditav egotripp seejuures. Kunstiajalugu on minu nõrgemaid kohti. Kui selle juurest järjega muusikani jõutakse, jääb mulle viimase väljapääsuna ainult vabandus iseendale - ma olen naine, ma olen vähemalt ilus. Idiootne, aga see töötab.

Või siis nagu see hetk eelmine reede Baby Love ööklubis, kui mingi kohalik kantpea minu juurde vajus ja küsis, et noh kuidas siis on tunne olla ainus naine seitsme mehega tantsupõrandal. Thanks for making me notice, not bad really. Meeste seltskond on mulle alati rohkem meeldinud - kuidagi pinge- ja emotsioonivabam. Intellektuaalsem. Odavam. Seega priviligeeritum, eriti kui oled terve õhtu ainus naine seltskonnas. Või kui päris täpne olla, siis ainuke 20ndates ja ainuke heteroseksuaalne naine. Nii palju siis feminismist.

22. detsembril lubasime Uppsalasse pidutsema minna - siis kui Christian seal oma doktori ära kaitseb. Paari nädala pärast ootab teda intervjuu kandideerimaks Bristoli ülikooli lektori kohale - esimene tööintervjuu tema elus ja mitte just madalstart.