Aviary

Nädal tagasi käisime oma kursusega lõpuks esimest korda field-tripil. Kui biodiversiteedi omad käivad välitöödel Tenerifel ja drylands omad Saharas, siis meid on tunduvalt vähemaga õnnistatud - maikuus 4 päeva Pariisis. Õnneks Paul hakkas kursuse uue koordinaatorina meie sotsiaal-enesetäiendusliku poole eest hoolt kandma ja lisaks reedeõhtustele policy workshop'idele võeti nüüd kätte ja renditi paar minibussi, et üheskoos linnast välja saada.

Sihtkohaks Waddesdon'i mõis ja Stowe Landscape Gardens, mõlemad Buckinghami maakonnas, Oxfordist tunni tee kaugusel.

Waddesdon ehitati tegelikult Inglismaa-mõistes väga hiljuti, 19. sajandi teises pooles, kuid selle omanik parun de Rothschild oli tähelepanuväärne mees. Buckinghami sherif ja pankur. Selline pankur, kes Inglismaa valitsusele raha laenas. Selline pankur, kes sai endale lubada aviary't.

Lindude valikul Rothschild'i aviary'sse tundus olevat kehtinud kaks põhimõtet - mida värvilisem, seda uhkem ja mida haruldasem, seda uhkem. Lauluoskus võis ka määravaks osutuda. Ei mingeid papagoisid. Ainuke tuttav lind oli paabulind - ja seegi mitte tavaline, vaid mingisugune hall paabulind. Aga ülejäänusid polnud mul au tunda - neid oli seal tulikollaseid, purpurpunaseid ja neoonsiniseid. Ja nad lendlesid ca kolmemeetrise diameetriga puurides, enamasti küll üritades kiivalt end troopikataimedesse ära peita. Puure oli üksteise järele kinnitatult kokku ehk kümmekond. Nende keskel lehtla sammaste ja lebasklevate kujudega (pildil keskel), kes merikarpe puhusid - et väärikas atmosfääris ärilõunaid korraldada. Taamal jääkambri ümber kuhjatud kaljurünkadel olevat kunagi turninud marco polo lambad.

Maadeavastuse kõrgajal olid Rothschildi-sarnased pankurid need, kes taolisi retki rahastasid. Ilmselgelt ka esimesed, kes naasejatelt oma noosi kätte said. Nii hakkasid aadlirahva kodudesse 17. sajandil ilmuma eksootilised taimed ja käsitöö. Linnud olid tollal eriti populaarne kaup. Ja mitte ainult selle pärast, et nad loomadest kergemini merereise üle elasid. Inglismaa hallide kraaksuvate vareste keskel demonstreerisid papagoid, kanaari- ja paabulinnud Kõigevägevama loomingu piiritust. Ja seda oli viimase kõikumalöönud reputatsiooni taastamiseks hädasti vaja (kuigi Darwin pani sellele muidugi kiiresti uue põntsu).

Linnud andsid härrasrahvale võimaluse oma rikkust ja mõjuvõimu demonstreerida. Koos hoolikalt kujundatud ja eksootiliste taimedega pikitud aedade, aviary'de ja võimaluse korral ka murul mänglevate imeloomadega kujunesid mõisad oma omaniku näo ja käe järgi. Ei olnud midagi kõnekamat, kui viia oma külaline aviary'de keskele lõunatama - niiviisi ainult vaikides märku andes "näe, millise linnu mina olen võimeline oma mõisasse tooma".

Suurematest aadlirahva linnu- ja loomakollektsioonidest kujunesid hinnalised menagerie'd. Mille baasil omakorda 18. ja 19. sajandil moodustati esimesed loomaaiad. Teiseks sisendiks loomaaedadele olid tsirkuseomanikud, kes oma räsitud hoolealustest lahti tahtsid saada või siis ise elukutset vahetasid.

Maadeavastuse jälgedes hakkas kiiresti vohama wildlife trading. Muidugi - see polnud esimene kord ajaloos, kui eksootiliste loomadega kaubeldi: näiteks Rooma amfiteatrite aegu osteti kaslasi massiliselt igalt poolt Põhja-Aafrikast ja Lõuna-Aasiast kokku - mõned jaaguari liigid väidetavalt surid selle käigus välja. Aga maadeavastuse järel läks kauplemine massidesse - palmid ja papagoid ilmusid kiiresti ka tavalistesse kodudesse. Nii ei läinud palju aega, kui osasid liike hakkas ähvardama Rooma "kasside" saatus, mis viis 1974. aastal CITESi allakirjutamiseni. Hoolimata sellest, et CITES viis paljud eksootilised linnud turult ning sellest, et vangistuses elavad linnud tootvat nüüd juba ise piisavalt palju järglasi, et turgu ülal hoida, siis näiteks Inglismaal käib BBC andmetel loodusest püütud papagoidega salakaubitsemine jätkuvalt täie hooga. Kusjuures ostjad tihtipeale ei aimagi, millise papagoi nad endale saavad.

Waddesdoni aviary's oli nii neid linde, kes Rothschildi-aegsetest kohapeal aretatud, kui neid, kes äsja Hiinast või mujalt kohale transporditud. Mulle isiklikult tundub küll, et pole väga suurt vahet, kas lind on loodusest püütud või juba mitmendat põlve vangistuses sündinud. Ok, loodusest püütud linnu jaoks, kes pärast paarinädalast laevatrümlis loksumist, kus pooled liigikaaslased kõrval ära kärvavad, kellegi korterinurga pisikeses puuris lõpetab, on shokk ehk suurem. Aga kui see kõrvale jätta, siis on küsimus pigem väärtusotsustustes - kas ja kui eetiline on lindu puuris ja kala akvaariumis pidada? Ja siingi pole tegemist mingi unikaalse eetikaküsimusega tänapäeva Lääne tarbijate jaoks. Näiteks Indoneesias on bird-keeping sajandite pikkune traditsioon. Igal neljandas Indoneesia kodus on vähemalt üks lind. Lisaks kirevatele papagoidele on hinnas laululinnud - korraldatakse lauluvõistlusi, sõlmitakse kihlvedusid, parimaid lauljaid müüakse meeletute summade eest. Linde aretatakse osaliselt kodustes tingimustes, kuid loodusest püüdmine on jätkuvalt massiline. Selle tulemusena on mõned linnuliigid väljasuremise äärel ning linnugripp ohustab indoneeslasi enam kui ühtegi teist rahvust. Looduskaitsjad tahaksid lahenduseks pakkuda eelkõige vangistuses aretamist ja loodusest püüdmise täiesti keelustada (sarnaselt nagu CITES lubab litsenseeritud krokodillifarme) Samas ei ole ei looduskaitsjad ega ka indoneeslased ise päris kindlad - kas ühe lendava olevuse puuris pidamine ikka on nii eetiline, et seda täiel rinnal populariseerima hakkama. Arusaamisi on erinevaid. Ja nagu ma Pauliga viimasel kursapeol arutasin - lõppeks ei saa välistada ka teatud väärtusrelativismi kultuuride vahel.

Huvitav on siiski see, et "aristokraatia" ja eksootilised loomad kuuluvad ka tänapäeval kokku. Kui orkaan Katrina New Orleans'ist üle käis, olevat tänavatel nähtud igasuguseid imelisi elukaid, mille olemasolust linnas varem ei teatud. Nimelt allilmategelaste seas on taoliste loomade pidamine jätkuvalt oluline rikkuse ja mõjuvõimu sümbol - seda hoolimata CITES'ist ja kiivatest tolliametnikest. Seda enam.

Stowe Landscape Gardens viis mõtted teistele teemadele. Üle 400 aasta vanune hiigelpark aasade, järvede, paisude ja koskedega, mille sekka olid püstitatud kõikvõimalikud kreeka sammastega "putkad" ja lossid, kujundades sobivaid kuldlõikes maastikumaale. Üks esimesi aia kujundajaid oli nimelt Veneetsia-haridusega maalikunstnik, kes aiandusest suurt midagi ei teadnud. Tundide kaupa jalutamiskäiku, sekka Shakespeare'i, Bacon'i, Locke'i jt valgustusaja intelligentide kujud...

Väljas hakkas rahet sadama. Ilmselge vihje, et kaks tundi ühe blogi kirjutamiseks on liiga palju.