Namedropping

Mõtlesin, et oleks huvitav teha üks selline sissekanne neist inimestest, kes meil siit osakonnast ja Oxfordist läbi käivad. Või õigemini mitte inimestest vaid pooljumalatest.

Eelmine nädal oli nimelt täielik tähesadu. Ilves oli alles algus.

Sir Nicholas Stern. Kolmapäev, 5 pm Examination Schools. "The Economics of Climate Change". Sternist olen siin juba varem paar korda juttu teinud. Pärast oktoobrikuist Sterni raportit on rüütlist saanud kuningas, keda kogunesid kuulama tuhanded. Ja vääriliste tegude tõttu. Sterni karmile kliimamuutuse hoiatusele koos detailsete majandusarvutustega järgnes hiljuti ka IPCC 4. raport, mis oli samuti dramaatilisem kui kunagi varem, ja nüüd tundub, et muust enam ei räägitagi.

Olen nüüdseks enam vähem välja mõelnud, miks siin Oxfordis see kliimamuutuste teema nii "kuum" on. Nii kuum, et minu skeptiline suhtumine on hajunud ja ma olen veendunud, et asi on ikka väga-väga halb ja igaüks, kes julgeb vastu vaielda, võiks minna ja end kõigepealt natuke harida (ma ise võiks ka muidugi). Põhjuseid on kaks. Esiteks - kõige olulisemad ja põhjapanevamad avastused teaduses kliimamuutuste kohta on tehtud viimase 2 aasta jooksul. Kümne, koguni kahekümne aasta tagustest segastest hoiatustest on saanud lugematute eksperimentide ja modelleeringute najal teostatud very likely (80%) ja virtually certain (99%) riskifaktorid. Hetkel on täpselt see hetk, kui need laboriseinte vahel tehtud uuringud hakkavad laiemasse teadvusesse ja poliitikasse jõudma. Ainuüksi globaalse soojenemise hoidmine +2 kraadi piires nõuab kasvuhoonegaaside praeguse taseme vähendamist 16-17% võrra. Teine põhjus on palju proosalisem. Oxfordi ülikool koos UEA-ga omab maailmas kõige suuremat hulka kliimateadlasi ja neid on siin õppides väga raske ignoreerida. Ja mitte ainult teadlasi - Oxfordi projektiarendusfirmad, eelkõige Ecosecurities, hoiavad käppa peal suurel osal maailma CDM'i ärist, samas kui suurimad emissioonidega kauplevad firmad asuvad Londoni city's, pooleteise tunni tee kaugusel. Ja tegelikult üks tuntumaid kauplejaid, ClimateCare asub Oxfordis. Nii et niite tõmmatakse siin.

Sterni kuulates nägin ära ka siis selle ruumi, kus ma kevadel oma 2 lõpueksamit hakkan andma. Kommentaare on kaks. Kuld ja marmor.

Jacquie Burgess. Neljapäev, 5:30 pm OUCE Lecture Theatre."The politics of risk ja radioactive waste". Üks kõvemaid Inglise geograafe looduse ja ühiskonna suhete uurimisel. Teema ise oli väga väljakutsuv - kuidas lay knowledge siseneb debattidesse a'la tuumaenergia kui võimalik lahendus kliimamuutuse peatamisel ja sellega kaasnev tuumajäätmete matmise küsimus. Aga ettekanne jäi minu jaoks lahjaks, avalikkuse kaasamise ja erinevate fookusgruppide kaasamise protsessi kaardistamine pole nagu päris see..

Sheila Jasanoff. Reede, 2 pm MSc teaching room nr 1. "Climates of Change: Two Faces of Global Environmentalism". Sheila on Harvardi ülikooli professor ja maailma üks esinumbreid science & technology studies vallas (see teema on meie osakonna vaieldamatu prioriteet - ma hakkan ka seda staffi tegema). Sheila ettekanne oli väga huvitav - erinevatest gloobuse piltide kasutamisest keskkonnapoliitika diskursuses Ameerika ja India näitel - ja see valgustas tema järgmise raamatu sisu. Siiski, teemad, millest ta ei rääkinud, oli kliimad, muutused ja kliimamuutused.

Sacha Cleminson. Reede 4 pm OUCE board room. Sacha on RSPB'st ja rääkis meie kursuse reedeõhtuse policy workshop'i raames Brüsselis lobbytegemisest. Minu jaoks see midagi uut ei olnud - kuigi ma Sachat varem kohanud ei olnud, tean ta nime väga hästi ja olen temaga ühistes meililistides olnud juba aastaid - vastupidi, kohati ta minu arvates bluffis ja näitas seda lobby-maailma liiga säravas valguses. Aga kursakaaslastele oli see väga kindlasti kasulik sissevaade Brüsseli koridoridesse, eriti arvestades asjaolu, et pooled neist on ameerikased.

Pärast tuli Sacha meiega ülikooli klubisse õlut jooma ja Brasenose'i kolledzi ametlikule õhtusöögile (See oli minu jaoks esimene formal dinner (talaariga) üldse väljaspool oma kolledzit. Ja Brasenose on üks vanemaid ja väärikamaid siin). Igatahes, mina sain Sachaga kõvasti mõtteid vahetada ja Rachelile, Stefaniele, Magdale, Andale tervisi saata. Nii pole imestada, et lahkudes olin ainus, kellele ta visiitkaardi ulatas. Ning et karjäärid rajanevad networking'ule, siis ma muidugi saatsin talle hiljem meiliga omad kontaktid vastu. Koos komplimentidega loengu teemal (mida ma pool tundi klaviatuurist välja imesin) ja siis sain jälle südamliku vastuse, ja keep in touch ja noh nii see värk käibki...

Laupäeval õnneks enam keegi ei esinenud, küll aga tegime oma kursakaaslastega jälle väikest naftakoosolekut. Õhtul kummutasime Alvari juures viinaklaase vabariigi terviseks, kuulasime uuemaid uudiseid Evelini soengust ja maitsesime kõik esimest korda elus "merd" ehk kuivatatud Peipsi tinti. (Alvar, kui sa seda loed, siis aitäh! ja komplimendid väga-väga ilusa kodu eest!)