Me-time, me-year

On Saturday, 30th September

(esimesed muljed)

Nüüd ma juba tean, et tegin väikse valearvestuse. Valides oma öömajaks mitte main building'u, vaid Bamborough, ei sattunud küll vihma käest räästa alla, aga suurt vahet ka pole. Kolm telliskivimaja, mis moodustavad main site’i, on nii kõrvuti, et common room'i pidu kajab mulle täpselt akendesse. Huvitav.. kui tihti neil need peod nüüd olidki…

Kui ma täna rongis siia sõitsin (magamata, üleväsinud ja esimeste külmetuse tundemärkidega – see tunne on viimasel ajal kuidagi juba liiga tihti), siis mõtlesin, et selle aasta eesmärk võiks üsna lühidalt kõlada “viia end vaimsesse tippvormi”. Mõeldes selle all mitte ainult akadeemilisi saavutusi, aga pigem üldist mõtlemisvõimet, keelteoskust, silmaringi uute kultuuride ja rahvaste osas bla-bla-blaa... noh, kuni füüsiseni välja (jah, mul on plaan joogaga jätkata). Eh, see kõlab karmi eesmärgina! Aga see võiks olla siiski pigem moto elustiilile, mitte tegevus-programm. Ning ma juba tean, et see peab algama hoopis korraliku puhkusega. Tallinna hektilisus suutis viimases otsas ennast oma marginaalsemast küljest välja näidata. Kui ma oleks iial teadnud, et see lõpp nii õudseks kujuneb, siis poleks vist julgenud välismaale tulema hakatagi! Tohutu hulk paberimajandust siiatulekuks ja Eestist äratulekuks, töö ja töö ja töö, pakkimised ja kolimised! Viimasel õhtul suutis ainult Katsi toodud Põltsamaa vein närve niipalju rahustada, et olin võimeline vasta ööd veel oma kohvri ära pakkima ja hommikul lennukile minema.) Kohver oli kusjuures 19,5 kilo. Editil oli 22,5 kilo ja ta alustas oma väljamaa-aastat kurjakuulutava küsimusega check-inis “Kus siin maksta saab?” Õnneks tädi ei kuulnud ja seekord jäi maksmata.

Nüüd, õhtul taipasin, et “vaimse tippvormi” alustalasid ei olegi mitte niivõrd tuupimine ega globaalsed sõbrad (keda mul õnneks juba üksjagu on ka ennegi). Kiire pilk common room'i näitas, et sealseid tegelasi iseloomustab veel midagi. Initsiatiivikus, iseeneslikust algatusest tulenev huvitatus, seiklus- ja teadmistejanu. Mul on tunne, et mul on see kunagi olnud. See oli nimelt see fenomenaalne omadus, mida Treffneris õppides saadi. Isegi kui treffneristid kogu oma matemaatika minetasid järgnevate ülikooliaastate jooksul, jäi alles mingisugune üldine hoiak, aktiivne meelestatus ümbritseva vastu alles. Mina kahjuks ei minetanud ainult Phytagorose teoreemi. Huvitatus on aastate jooksul kõvasti kahanenud. Eks ta ole vast ikka praegugi üle keskmise, aga võrreldes sellega, kes ma olin 12. klassi lõpetades...

Muidu on ühikaelu argisus selga ronimas. Ühikas on see Bamborough building rohkem, kui ma oleks osanud oodata nende telliskiviseinte taga. Toas on külm, akent kinni tõmmata ei saa ja põrandat kattev vaip on üle mõistuse määrdunud (ma ei olegi päris ausalt kunagi midagi nii räpast põrandal näinud). Kui veel lõunal tegin Liivakingu pärnaõitest teed, siis nüüd ei hakanud ka veekeetja köögis enam tööle. Vähemalt tagastasin ühe kolmest tassist, mis köögivarustuse hulka kuulusid. Olen jõudnud osta endale käteräti ja süüa. Homme ootavad järjekorras akadeemiline riietus (sub-fusc), mida pean kandma juba teisipäeval-kolmapäeval ametlikul lõunasöögil, siis adapter, et saaks ma tehnikat laadima hakata, mõni potilill, teekruus ja muu kraam, et tuba natukenegi rohkem koduks muuta eelseisva aasta jooksul. Esimese päeva kohta on tegelikult siiski hämmastavalt palju jõutud ja nähtud. Muusika minu akna taga ei vaibu, “do you wanna celebrate”, kell on 11:49, Eesti aja järgi arvutis 1:47.